See on tegelikult minu haiguse lugu!

Mina olen Kristi. Elan väikses Põltsamaa linnas keset Eestit. Seda va käsitööhaigust põen juba lapseeast saati aga nagu nii mõnigi haigus on ka see vanusega pidevalt süvenenud.

Mäletan, et esimeses klassis, kui teistele hakati õpetama keti heegeldamist, siis mina koos õpetajaga õpetasin teisi. No küll oli tähtis tunne olla, siiamaani on meeles! :D Minu esimesed lõngad andis mulle käsitööhull vanaema - tema uhketest kinnastest-sokkidest üle jäänud väiksed kerakesed. Need olid nii mitmesugused ja tekitasid minus tunde, mida iga käsitöösõber lõngapoodi sattudes tunneb! ;)

Kuigi ka perele saab sokke kootud on minu jaoks kõige vahvam ja loomingulisust võimaldavam lastele mänguasjade valmistamine. Tasapisi meisterdamise käigus hakkab tegelane elama: kõigepealt kõht punni, siis ajab nina püsti. Teeb siis silmad lahti ja sirutab käsi-jalgu ning lõpuks kohendab soengut.

Oma haiguse süvenedes hakkasin mõned aastad tagasi vähehaaval ka laatadel käima. Noh, et mitte ise mänguasjahunnikusse uppuda. Esimesel korral oli hirm tohutu suur - keegi polnud neid enne näinud ega oma hinnangut andnud. Vaid oma laste pealt nägin, et ehk meeldivad. Öö enne laata ma põhimõtteliselt ei maganud ka...

Aga see naeratus, mis peegeldus suvaliste möödakäijate nägudelt, kui nad neid semusid letil reas märkasid, see naeratus tegi südame soojaks ja süvendas järjest mu ravimatut haigust.

Kõige tänulikum olengi neile, kes naeratasid ja sisendasid seeläbi julgust siis, kui ma alles alustasin. Tänu teile olen lelusid meisterdanud 6 aastat ja kavatsen sama hooga jätkata :)

Jõululaat on saanud minu lemmikuiks, mida õhinaga ootan. Minul hakkavad päkapikud lõngakorvist välja ronima juba oktoobri algusest. Või veel varemgi!

Iga tegelane, loom või elukas on veidi isemoodi ja oma iseloomuga. Iga käsitööde sõber peaks siit leidma endale või oma kaaslasele kingituseks sobiva ja meeldiva sõbra.

NB! Kiikhobused ja kepphobused valmivad mul kaasaga kahasse. Tema disaini järgi!

 

Jõululaadal 2009: